Tüdimus/kopad...

mul on kõrini kõigest. Ma isegi ei hkka teile siin rääkima kus ma käisin ja mis ma tegin. veel vähem lisan ma pilte.

KÕRINI..
Kõigest, sõpradest, koolist, perest, õppimisest ise enda loodud piirangutest. MUL ON SUVA.

Ma vajan puhkust. Hea mõte koolinädala alguses. Mu pea on 2-e otsa laiali, ma ei suuda enam keskenduda olulisemale.

Ma loobun. Küll mitte otseses mõttes.
Ma loobun olemast kellegile hea sõber. Pole mul vaja mingeid BFF-e ja muud säänast. Kõik inimesed on võrdsed, nüüd ka minu silmis.
Ma loobun koolist. Eihh, võimatu. Ma pean kannatama nädala lõpuni. Senikaua aga ilusti tööd tegema.
Perest loobun ka. Ma keeldun minemast seenädlavahetus maale. Juhtugu minuga mis tahes. Ma jään siia. Mul on niigi olümpiaad. Saan üksi ka hakkama.
Õppimisest loobuda, kas jah või ei? Arvatavasti ei. Kui mulle korda läheb mis must edasi saab. See läheb mulle korda ja ma ei saa õppimisest üle ega ümber.
Ja loobuda ise ehitatud piirandutest... Mõttepaus.... Eii, ma pean neid just juurde tekitama.

Mul on kõrini kõigest, enim rõhutavad seda sõbrad. Ma ei saa aru, kas ma tegelikult ka neile ikka korda lähen või ei? Kahtlustan viimast. Kuigi täna sain ma nendega hästi läbi, isegi paremini kui tavaliselt aga ikkagi, ma tean seda põhjust miks koolis oli täna positiivsem. Aga nüüd ma muudan kõik päevad positiivseteks, loobudes eelistamast üht või teist sõpra.

Soovitan seda teilgi.


Aga jahh, kui ma otsustasin nüüd tegeleda rohkem õppimise ja kooliga siis peaks ma kohe alustama.
Ja vot, lähengi venekeele sõnu õppima.

Dadaa!